Võsale vesi peale !

Maaleht kirjutab: Aastalõpu üks põletavamaid probleeme Eesti maaelus oli niinimetatud võsatoetus. Tegelikult murravad võsakasvatamise kriitikud sisse lahtisest uksest.



Nii mõnegi põllumehe süüdistused maalisid Eestimaad katvast võsast sünge pildi. Etteruttavalt tasub siiski öelda, et Eesti ei hakka põllumaa võssakasvamist toetama — arutelude keskmesse on sattunud juba aastaid kehtinud toetusmeede, mida Eestil on võimalik praegu piirata.

Detsembri alguses põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogus alguse saanud mõttevahetus on kantud Eesti ülesandest määrata need puuliigid, mida Euroopa ühtse pindalatoetuse (ÜPT) raames energiavõsana kasvatada tohib.

Võsaks saab seda nimetada vaid tinglikult, sest sisuliselt on tegu põllumaal asuva istandusega, millele on toetuse saamiseks kehtestatud hooldamise nõuded, mille täitmist pidevalt kontrollitakse.

Asjatud hirmud

Võsakasvatamise kriitikud murravad tegelikult sisse lahtisest uksest.

Mõne aasta eest nõudsid Euroopa Liidu uued liikmesriigid endale ligipääsu vanadele riikidele kehtinud energiakultuuri kasvatamise toetusele.

Arutelude tulemusena lubati ka uutes riikides toetusõiguslikul maal lühikese raieringiga madalmetsa kasvatada, millele aastatel 2007–2009 oli võimalik lisaks ühtse pindalatoetuse maksele küsida ka energiakultuuri kasvatamise toetust.

Toetuse suurus oli 45 eurot hektari kohta, mis lisandus tavapärasele ÜPT toetusele. Eri põhjustel on selle toetuse maksmisest praeguseks aga loobutud ning varem selleks ette nähtud raha on lisatud ühtse pindalatoetuse rahakotti.

Samas on eri liikmesriikide taotlejad eelnevatel aastatel panustanud erinevalt energiakultuuride kasvatamisse, teinud investeeringuid, ehitanud biomassi muundamiseks energiaks katlamaju ja muud.

Et neile mingisugust kindlust anda, otsustas Euroopa Nõukogu, et analoogse toetamisega tuleb jätkata.

Seda liikmesriikide volitusi suurendades ning andes ühtlasi liikmesriikidele võimaluse kehtestada loetelu nendest puuliikidest, mida ka edaspidi niinimetatud energiavõsana kasvatada tohib.

Paljud põllumehed on avaldanud kartust, et sellise otsuse tagajärjel lasevad paljud põllumajandusega otsest kokkupuudet mitte omavad maaomanikud oma põldudel lihtsalt võssa kasvada.

Suuremat alust selliseks hirmuks siiski ei ole, sest lühikese raieringiga madalmetsana kasvatatavatele liikidele on juba kehtestatud selged hooldusnõuded.

Neid täpsustatakse sõltuvalt lõplikust otsusest puuliikide kohta.

Lisaks vajab toetusõigusliku istandiku rajamine kulutusi, mis kergeks rikastumiseks võimalust ei jäta.

Usku sellesse, et põldude massiline võsastumine jääb tulemata, annab meile ka statistika.

Nimelt küsiti nende kolme aasta jooksul, mil energiavõsa kasvatamise eest ka täiendavat toetust maksti, seda toetust Eestis vaid ühele hektarile.

Kui juba kuni 700kroonine lisatoetus iga hektari kohta ei meelitanud maaomanikke massiliselt võsa kasvatama, siis miks peaks seda tegema samast allikast tulev pisut enam kui üheeurone lisaraha ühtsele pindalatoetusele.

Kriitika üllatas

Ma ei oska praegu veel öelda, milline saab olema Eesti täpne regulatsioon. Igal juhul tegutseme selles suunas, et toetusõiguslike puuliikide arv oleks võimalikult väike ning lühikese raieringiga metsa saaks kasvatada vaid piiratud kogusel põllumaast.

Mina olen seda meelt, et lühikese raieringiga madalmetsa kasvatamine ei peaks Eesti oludes olema põllumajanduspoliitika prioriteet, mida rahastatakse ühise põllumajanduspoliitika arvelt.

Pigem peaksime koos keskkonnaministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga kasutama paremini ära olemasolevat ressurssi Eestimaa metsades.

Suuremat kasu nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis annaks aga meie metsade korrastamine ja sealt hakkpuidu varumine.

Oleme konsulteerinud selles osas ka maaülikooli teadlastega, kes on pakkunud välja loetelu nendest puuliikidest, mida energiat silmas pidades kasvatada tasuks.

15aastase raieringi mõttes on neist enamik selleks aga sobimatud ning tegelikult jääb meil valida mõne üksiku puuliigi vahel. Kavandatud on ka arutelu Riigikogu maaelukomisjonis.

Võsatoetuste küsimuse teravalt kriitiline püstitus tuli meile üllatusena.

Kui tavaliselt oleme mures selle pärast, et Euroopa Komisjon püüab suurendada oma volitusi ja vähendada liikmesriikide omi, siis antud juhul oli see just vastupidi — meile anti õigusi juurde.

Nüüd saame ise määrata kultuurid ja lisatingimused energiakultuuride kasvatamisel, see annab meile “võsakasvatuse” piiramiseks suuremad võimalused.

Ometi tahan põllumeeste aktiivsust arutelu tekitamisel tervitada ja loota, et kaasamõtlemise ja -rääkimise soov säilib ka tulevikus.

Bakterid muudavad süsihappegaasi päikese abil kütuseks

Geneetiliselt muundatud tsüanobakter sööb süsihappegaasi ja toodab fotosünteesi teel bensiini asendajaks sobivat vedelat kütust isobutanooli, kasutades selleks päikeseenergiat.

Uuel meetodil on kaks olulist eelist. Esiteks kasutab see ära süsihappegaasi ja vähendab nii fossiilsete kütuste põletamisel tekkivate kasvuhoonegaaside emissiooni. Teiseks kasutab meetod päikeseenergiat, et muuta süsihappegaas kütuseks, mida saaks kasutada muuhulgas ka sõidukites, kirjutas Physorg.

On olemas ka muid meetodeid taimedest ja vetikatest biokütuse saamiseks, kuid need protsessid vajavad mitmeid vaheetappe, enne kui jõutakse kasutuskõlbliku kütuseni.

"Uue meetodi puhul ei ole vaja suurt taimede või vetikate biomassi, mis on peamiseks majanduslikuks takistuseks biokütuste tootmisel,“ ütles uurimust juhtinud James Liao. „Uus meetod on senistest tunduvalt tõhusam ja odavam.“

Kõigepealt suurendasid teadlased tsüanobakteris Synechoccus elongatus süsihappegaasi fikseeriva ensüümi RuBisCO hulka. Seejärel kasutati teistest mikroorganismidest pärit geene, et luua bakteritüvi, mis tarbib süsihappegaasi ja päikesevalgust ja toodab gaasilist isobutüüraldehüüdi Selle gaasi madal keemistemperatuur ja kõrge aururõhk võimaldab seda kergesti süsteemist kokku koguda.

Muundatud bakterid võiksid ka otse kütuseks sobivat isobutanooli toota, kuid teadlaste sõnul on hetkel lihtsam kasutada juba välja töötatud ja suhteliselt odavat keemilist protsessi isobutüüraldehüüdi muutmiseks isobutanooliks või teisteks vajalikeks ühenditeks.

Selline süsteem sobiks ideaalselt juba olemasolevate elektrijaamade kõrvale, kus eraldub palju süsihappegaasi, ütlesid teadlased. Nii saaks kasvuhoonegaasid kohe kinni püüda ja muuta vedelaks kütuseks.

"Hetkel püüame parandada tootmise kiirust ja saagikust,“ kirjutavad teadlased. „Lisaks on vaja suurendada valguse kasutamise efektiivsust ja vähendada bioreaktori hinda.“

Novaator

TÕDE

Viljandi prügilas hakatakse gaasi koguma

Viljandi linnavalitsus lükkas paariks kuuks edasi prügila sulgemistööde riigihanke, sest enne selle väljakuulutamist tuleb teha tekkiva gaasi kogumise projekt.
REKLAAM

Linnavalitsuse eilsel istungil oli päevakorras kaks prügila sulgemisega seotud riigihanget, kuid otsusteni nende puhul ei jõutud. Nimelt selgus, et ettevõtmist 26,4 miljoni krooniga toetavat Euroopa ühtekuuluvusfondi esindava keskkonnainvesteeringute keskuse hinnangul tuleks esmalt koostada tekkiva gaasi kogumise projekt.

Linnamajandusameti juhi Priit Vihuri sõnul kavatses linn gaasikogumise projekteerimise ülejäänud sulgemistöödega samasse hankesse panna, kuid nüüd tellitakse see eraldi. Suurt viivitust muudatus tema hinnangul kaasa tuua ei tohiks ning juba paari kuu pärast loodab linnavalitsus sulgemistööde riigihanke välja kuulutada.

Vihuri kirjelduse kohaselt kujundatakse prügilast kena küngas, millesse paigaldatakse prügist tekkiva gaasi kogumise torustik. Ala kaetakse vett kõrvale juhtiva isolatsioonikihi ning madala haljastusega.

Viljandi prügila sulgemistööd peaksid algama tuleval suvel ja lõppema 2012. aastal. Lehtedele ja muudele sellistele jäätmetele mõeldud komposteerimisväljak ning jäätmejaam jäävad prügila juurde alles.

Kokku läheb sulgemine maksma 29,3 miljonit krooni, sellest 2,9 miljonit tuleb linna eelarvest.

Sakala

Eesti Maaülikool avas eile Kreutzwaldi tänavas lennuakadeemia kõrval biogaasilabori, kus baktereid silo või sõnnikuga söötes saab matkida tööstuslikku metaangaasil töötavat soojuselektrijaama.



Kreutzwaldi 56 laboris heljuv silolõhnavine muutub tugevamaks, kui maaülikooli taastuvenergia keskuse juhataja Argo Normak kergitab 600-liitrise terasest eelsegamismahuti kaant ja näitab vedelat ollust, milles ujuvad pudiks peenestatud kõrrelised.

Automaatpump lööb püdelat massi iga tunni tagant, korraga teeklaasi jagu, segamismahutist 200-liitrisesse kinnisesse kääritustünni. Selles elavad ja paljunevad bakterid valmistavad gaasi, millest ligi kolmandik on süsinikdioksiid ning kaks kolmandikku metaan.

Labor lehmast tõhusam

«Meie bakterid on toodud Tallinna reoveepuhastist käärimisjäägiga,» näitab Argo Nor-mak plastkanistrit hallikaspruuni kergelt haisva vedelikuga. «Praegu laseme tekkiva gaasi lihtsalt välisõhku, aga meil on plaan rajada ka kogumisseade koos gaasipõletustõrvikuga.»

Metaan on küll aktiivne kasvuhoonegaas, mille atmosfääri paiskamise piiramine on inimkonna tähtsamaid keskkonnakaitselisi eesmärke, kuid Normaku sõnul reostab maaülikooli labor kaduvvähe. Umbes sama palju kui üks lehm.

«Protsess meie labori kääritusnõus ongi põhimõtteliselt sama, mis lehma vatsas,» näitlikustab Normak. Lehma seedesüsteem töötab aga kiiremini ega suuda silo samavõrd lagundada. Sellepärast jääb lehmasõnnikule ka tugevam hais kui labori käärimisjäägile, selgitas Normak.

Tema sõnul pole tagasihoidliku gaasitekke tõttu võimalik käivitada laboris miniatuursetki elektrigeneraatorit, isegi vee soojendamine eeldaks suurt lisakulutust soojus-vahetisse.

Normak rehkendas, et laborjaama tulevase tippvõimsuse juures saaks ööpäevas koguda umbes 135 liitrit metaani, millest võiks teoreetiliselt saada energiat ühele 20-vatisele hõõglambile.

«Aga kui hakkame tulevikus gaasi koguma, saame seda kasutada põletuskatseteks,» selgitas Normak.

Maaülikool valmistub koostööks firmaga Baltic Biogas, mis loodab panna 2011. aastal Ilmatsalus käima sõnnikust ja lägast kääritatud metaani põletava soojuselektrijaama. Argo Normaku sõnul on üks laborikatsete väljundeid ka Eesti Energia taastuvenergia projekt.

Jalgratast ei leiuta

Normak nentis, et paljud Euroopa riigid on Eestist ees nii teaduslike biogaasiuuringutega kui gaasipõletusjaamade töölepanekuga. Näiteks Saksamaal töötab ligi 4000 biogaasijaama.

Ometi ei leia Normak, et meie teadlased leiutavad jalgratast.«Isegi sakslaste uurimistulemused varieeruvad kuni 50 protsenti,» märkis ta. «Biogaasitoodang sõltub ju liigist, silotaime kasvutingimustest ja silo valmistamise tehnoloogiast.»

Biogaasilabor
• Eesti Maaülikooli uus biogaasi pilootseadmete labor läks maksma 4,6 miljonit krooni. Sellest 1,5 miljonit kulutas maaülikool ja 3,1 miljonit keskkonnainvesteeringute keskus.
• Biogaasilabor on jätk 2007. aasta sügisel maaülikooli metsamajas avatud bio- ja keskkonnakeemia laborile, kus metaangaasi tekitatakse katseklaasides.
Allikas: EMÜ taastuvenergia keskus

BIOGAAS

Biogaas on anaeroobse kääritamise teel saadud gaasiline kütus, mis koosneb 50 - 70% metaanist (CH4), 30 - 40% süsinikdioksiidist (CO2) ja teistest komponentidest nagu N2, O2, NH4, H2S. Biogaasi on võimalik saada loomuliku protsessi käigus soodest, rabadest ja prügilatest ning spetsiaalseid kääriteid kasutades sõnnikust, reoveest, rohtsest biomassist ja teistest biolagunevatest jäätmetest. Saadud biogaasi kütteväärtus jääb enamasti vahemikku 5-7 kWh/m3, sõltuvalt metaani sisaldusest antud biogaasis, mis omakorda sõltub kääritatava materjali toitainete sisaldusest, niiskusest ja jäätme tüübist.


Biogaasijaam koosneb järgmistest seadmetest:

1. Jäätmete vastuvõtt, eelsäilitusmahutid ja segamismahutid
2. Biogaasireaktorid
3. Kääritusjäägi hoidlad
4. Gaasisalvestid
5. Gaasi kasutamiseks koostootmisjaam, katel või veeldamisseadmed.

Biolagunevad jäätmed suunatakse segamismahutist biogaasireaktorisse, kus toimub anaeroobne protsess, mis enamasti on mesofiilne, ehk temperatuuri vahemikus 35 - 42oC. Protsessis toodetakse orgaanilisest ainest hapnikuvaeses keskkonnas biogaasi, mis koosneb peamiselt metaanist ja süsihappegaasist. Antud gaas suunatakse enamasti biogaasireaktori päises olevasse gaasihoidlasse ning sealt koostootmisjaama, kus biogaasis olev energia muundatakse soojuseks ja elektriks. Biogaasireaktorist tulev materjal suunatakse kääritusjäägi hoidlatesse ning kasutatakse põldude väetiseks. Antud protsess hoiab ära metaani kui ühe kahjulikuma kasvuhoonegaasi sattumise atmosfääri, selle põletamisel lendub atmosfääri tekkinud CO2, mis omab 21 korda väiksemat globaalse soojenemise potentsiaali kui metaan. Kääritusjäägis on seevastu vähenenud ebameeldivate lõhnade konsentratsioon, samuti patogeenide, umbrohuseemnete ja kahjurite hulk. Kusjuures tekkinud orgaanilises väetises on suurem osa toitaineid mineraliseeritud kujul ja taimedele kergemini kättesaadavad.

Äärmiselt lihtne seletus:
http://www.youtube.com/watch?v=CkAbVsaKzaM

Aga palju tõsisem seletus:
http://www.youtube.com/watch?v=3UafRz3QeO8

Taavi Veskimägi: tuulikute rajamisel peab olema piir

Äsja endise Põhivõrgu ehk Eleringi juhiks saanud Taavi Veski­mäe sõnul ei ole mõistlik, kui pool Eestile vajalikust võimsusest katavad subsideeritud tootjad.

•• Elektrivõrku on liitumas uued jaamad. Milline on nende mõju elektri hinnale?

Mida rohkem võimsust ja tootjaid, seda suurem konkurents, mis tähendab tarbija jaoks paremat hinda.

Kuid kui ehitada Narva jaamadesse uued plokid ning lisada CO2 hind ja investeering, siis vabaturu tingimustes Narva jaamad ilmselt turule üldse ei pääsegi. Nagu ka Juhan Parts eelmisel nädalal ütles: kui plokid ehitame, siis maksame neile subsiidiumi selleks, et meil oleks selline võimekus varustuskindluse tagamiseks.

Kuid isegi siis, kui tarbija peaks maksma uute ühenduste tõttu võrgutariifi lähiajal 3–5 senti rohkem, toob see Põhjamaade elektriturule pääsemise kaudu tulevikus vähemalt 15–20% hinna­võidu.

Siiski jääb küsimuseks, kas on mõistlik, et pool Eestile vajalikust võimsusest on kaetud subsideeritud tootjatega.

•• Eleringi varustuskindluse ana­lüüsist nähtub, nagu segaks tuulikute pealetung vaba energiakaubandust.

Kui selle aasta talvine tippkoormus oli 1888 MW, siis tuulikute ehitamise taotlusi on praegu juba üle 4000 MW jaoks, mis on tohutu ebakõla. Tuulikute selline tootmismaht saaks olla reaalne ainult siis, kui Eesti integreerub oluliselt suurema elektri­süsteemiga.

Taastuvenergia tasu on kiiresti tõusnud kolmelt sendilt 12,6 sendini kWh kohta. See kõik tuleb tarbijal kinni maksta ja kusagil on mõistlik tasakaal majanduslikult mõistliku elektri hinna ja keskkonnaeesmärkide vahel.

200 MW tuulikud ei ole süsteemi toimimisele probleem. Pikaajalises arengukavas on võimaliku laena kirjas 600–700 MW tuulikud, aga tõde on ilmselt seal kusagil vahepeal. Küsimus on, kust alates muutuks tuule­energia tasuvaks ka ilma taastuv­energia toetuseta.

•• Kas meil on olemasolevaid ja kavandatavaid võimsusi arvestades aastal 2020 tuumajaama üldse vaja?

See on tõsi, et tänu praegusele majanduslangusele on käärid tarbimise ja võimsuste vahel oluliselt väiksemad, kui varasematel aastatel arvati.

Tuumaenergiat tahaks kindlasti energiaportfellis näha, kas siis enda tuumajaama või sisse ostetava energia kaudu. Meie huvi on võimalikult palju tootjaid võimalikult erinevatest allikatest.

Me ei hakka ütlema, milliseid võimsusi peavad tootjad ehitama. Kuigi arvan, et edaspidi võiks meie regulaarne tootmis­võimsuste raport anda turuosalistele tunnetuse, millistesse energiaallikatesse ja tootmisviisidesse tasub investeerida.

Tuumajaama jaoks on nõudlusepoolne vajadus potentsiaalselt väiksem. Ent vaadates jällegi süsteemi kindluse poolt, siis on stabiilsete tootmisvõimsuste olemasolu meie jaoks oluline. Tuhandemegavatiste ühenduste puhul tekib küsimus, et võib-olla võiksime elektri Põhjamaadest oluliselt odavamalt kätte saada.

•• Mis hakkab Eesti elektriturul juhtuma pärast Ignalina tuumajaama sulgemist?

Meie elektri hinda Ignalina ärakukkumine järgmise aasta aprillis otseselt mõjutama ei hakka, sest Leedu turg jääb isoleerituks.

Küll võivad probleemiks saada piiriülesed ühendused. Leedus toimub hinnahüpe, kõik tahaksid saada sellest oma osa. Venemaal on huvi, samuti Valgevenel, lätlastel ja meil Eestis.

Tuulik jääb konkurentsis alla

•• Kuigi tuuleparkide ehitajatele kehtib tasakaalustavate gaasijaamade rajamise kohustus juba mõnda aega, ei ole ühtegi sellist gaasijaama seni veel tööle pandud. „Parkide arendaja seisukohalt ei ole see tasuv lahendus,” tunnistas Eesti tuuleenergia assotsiatsiooni juhatuse liige Martin Kruus.

•• Tema sõnul on otstarbekam võtta eeskuju riikidest, kus on tekitatud kompensatsioonijaamade nõudmise asemel spetsiaalne energiaturg.

•• „Praegu näeb Eleringi plaan aga ette, et piltlikult iga tuulegeneraatori kõrval oleks popsuv diiselgeneraator,” lisas ta.

•• Tuuleenergeetika eestkõneleja Martin Kruus ei nõustu ka väitega, nagu tõuseks elektri hind tarbijale pelgalt taastuvenergia tasu tõttu. „Toetuse maksmine on ajutine ja see kehtib 12 aastat,” rõhutab Kruus. „Kuna Eesti Energia Narva jaamade elektri hinnas vanade jaamade ehituskulud enam ei kajastu, siis nendega me konkureerida ei saaks.”

EPL